Minu kogemus madala enesehinnanguga ja mõned mõtted, kust võiks alustada
Enesehinnangu lugu ei alga tavaliselt ühe hetkega. See on nagu peene kihina kogunev tolm – märkamatult, aasta-aastalt, kogemus kogemuse peale.
Minu puhul algas see juba lapsepõlves.
Elu alkohoolikutest vanematega õpetas varakult, et turvalisus pole iseenesestmõistetav. Kodus polnud kõike – ei majanduslikult ega emotsionaalselt. Õppisin varakult kohanema ja kohanduma. Koolis õppisin psoriaasi varjama – see oli minu kõige nähtavam, aga samas kõige varjatum haav.
Ühel hetkel muutus enese varjamine peaaegu automaatseks. Kui oled piisavalt kaua õppinud end pisemaks tegema, siis see muutub loomulikuks. Ja siis tuleb elu omasoodu – suhteid, valikuid, hirme. Meestelt tähelepanu otsimine ei olnud kunagi tegelikult “meestest” – see oli igatsus olla märgatud. Olla oluline. Tunda, et olen väärtuslik.
Pika kooselu jooksul temperamentse ja tugeva egoinimesega kadusin ma veelgi rohkem ära. Kui oled niigi vaikne ja endas kahtlev, siis võib selline suhe hakata sind defineerima. Ja see juhtuski.
Mäletan, kuidas tundsin, et ma ei sobi – ei kooli, ei teistega, ei maailma. Kui oled kaheline matemaatikas ja sulle tundub, et kõik teised lähevad “päris” kooli edasi ja sina saad suuna, mis tundub justkui varuvariant… siis see jääb meelde.
See kinnitas mõtet: ma pole piisav.
Aga see ei ole kogu lugu….
Kui Sa oled praegu seal, kus tundub, et Sa ei ole piisav… siis tea:
See tunne ei defineeri Sind.
See on koht, kus Sa hetkel oled, aga mitte koht, kuhu Sa pead jääma.
Ma hakkasin vähehaaval märkama, et võib-olla ei pea ma enam varjama. Et võib-olla ei ole minus midagi katki, vaid hoopis midagi, mis vajab kuulamist ja mõistmist. Mitte parandamist.
Kolm asja, mida ma praegu teeksin teisiti, kui oleksin selle tee alguses:
1. Räägi enda sees leebemalt.
Isegi kui kõik teised on olnud kriitilised – Sa ei pea seda ise endas edasi kandma. Isegi väikese lause muutmine “ma ei saa hakkama” → “ma teen nii hästi kui oskan” võib ajapikku muuta palju.
2. Leia keegi, kes kuulab, mitte parandab.
Isegi üks inimene, kes ütleb “ma saan aru, miks sa nii tunned” ilma õpetusteta, võib olla tervendav. Kui sa ei leia kohe seda inimest, siis kirjuta. Iseendale.
3. Luba endal valida uuesti.
Kõik varasemad kogemused ei pea defineerima Sind igavesti. Sa ei ole matemaatika hinne. Sa ei ole see, kelle juurde jäid, sest arvasid, et “paremat ei saa”. Sa oled rohkem, kui Sa oled endale seni öelnud.
See on minu loo algus. Mitte lõpuni tervenenud lugu, aga teekond, kus olen hakanud end kuulama, mitte ainult kohanema.
Kui Sinagi tunned end mõnikord “mitte piisavana”, siis tea – Sa ei ole üksi.
Ma kirjutan neid ridu Sulle ja natuke ka endale.
Sest meie mõlemad väärime rohkem, kui meile on vahel öeldud.
Kui see postitus Sind puudutas ja soovid rääkida, siis kirjuta mulle.
👉 Toetav heaoluvestlus – Facebook Messengeris